Karo Pernegger / Die Grünen · Wikimedia Commons · CC0 1.0
Miks liidumaa piir oluline oli
Tööhõivest väljapoole jääv isiklik abistamine kuulub liidumaade vastutusse. Ministeerium selgitab, et korraldus on liidumaati erinev, mistõttu loodi rahastus ühiste tingimuste alusel toimivatele katseprojektidele. Algatus püüdis erinevusi vähendada koostöö kaudu, andmata kõiki ülesandeid föderaalvalitsusele. Abi korraldava inimese jaoks on vahe praktiline: föderaalse juhendi olemasolu ei tähenda iseenesest, et iga liidumaa pakuks sama teenust või et inimene saaks otse föderaalsest rahastamisprogrammist toetust taotleda. [4][3]
Mida raamistik ette nägi
Algne juhend kehtestas rahastatud projektidele ühised nõuded, sealhulgas individuaalse abivajaduse ja abistajate töölevõtmise korralduse kohta. Föderaalne toetus võis katta kuni poole abikõlblikest kuludest, arvestades abistamistunni ülempiiri. Raamistik avas võimaluse ka intellektipuude või psühhosotsiaalse puudega inimestele, kes jäid kitsamatest abistamisskeemidest sageli välja. Eesmärk oli lihtsustatud asjaajamisega abi eri eluvaldkondades, et inimene ei peaks tasustatud töö ja muu tegevuse vahel liikudes iga kord oma abistamist ümber korraldama. [3][2]
Eneseesindajad tervitasid muutust
BIZEPSi esimees Martin Ladstätter tervitas lisarahastust ja väljavaadet pakkuda abistajatele tavapäraseid töösuhteid. Organisatsioon nimetas esimeste osalevate liidumaadena Vorarlbergi, Tirooli ja Salzburgi ning märkis, et ülejäänud on kutsutud liituma. Samuti tõstis ta esile väljakuulutatud ühtse kontaktpunkti, mis pidi arveldamist lihtsustama. Need olid arenevale programmile tol ajal seatud ootused. Need ei tõenda, et kõik üheksa liidumaad oleksid rakendanud ühesuguse abistamise või et lubatud asjaajamise lihtsustus oli juba kõikjal olemas. [1][2]
“Meil on hea meel, et föderaalvalitsus eraldab selle võimaldamiseks täiendavaid vahendeid.”
Rahastamistingimused ja inimese otsustusõigus
Ministeeriumi hilisem kirjeldus esitab algatust endiselt ühtlustamisprojektina, mis hõlmab liidumaade teenuseid, föderaalset kaasrahastust ja hindamist. Samuti kirjeldatakse juhiseid, mille eesmärk on laiendada ligipääsu õpiraskustega, intellektipuudega või psühhosotsiaalse puudega inimestele. Reformi mõistmiseks on seega olulised liidumaade osalemine ja tegelikud õigustatuse tingimused. Ühised rahastamisreeglid võivad toetada laiemat ligipääsu, kuid isikliku abistamise kogemus sõltub ka sellest, kes kvalifitseerub, kuidas vajadusi hinnatakse ja kui palju saab inimene oma igapäevase abi üle otsustada. 2023. aasta juhend avas tee muutusele, mitte ei loonud universaalset individuaalset õigust. [4][3]