Kõigepealt hinnatakse sotsiaalset olukorda

Ministeerium kirjeldab järjekorda, kus sotsiaalne hindamine eelneb meditsiinilisele. Sotsiaaltöötajad uurivad inimese olukorda ja vajadusi kodus ning sotsiaalses keskkonnas; seejärel hindab arst tervist ja selle mõju toimimisele. Tulemust kasutatakse sotsiaalteenuste, puudega seotud rahaliste toetuste ja sotsiaalmajanduse valdkonnas. Reformi eesmärk on vähendada vastuolulisi hinnanguid ja kooskõlastada varem eraldi toiminud protsesse. See muudab vajaduste tuvastamist, kuid konkreetsele toetusele või teenusele kehtivad endiselt oma tingimused. [1][2]

Mida taotlejalt küsitakse

Ministeeriumi praktilise juhendi järgi taotletakse integreeritud hindamist taotleja alalise elukoha järgsest töö- ja sotsiaalametist. Taotlus sisaldab enesehindamise küsimustikku, mis peab tooma menetlusse inimese enda arusaama oma olukorrast. Hindamisel ei arvestata sissetulekut ega vara. Juhend soovitab kodukülastuse taotlejaga ette kokku leppida. Need üksikasjad on olulised, sest vastasel juhul võib hindamine piirduda diagnooside kirjeldamisega, jättes väheseks teabe igapäevatoimingute, takistuste või tegelikult kasutatava abi kohta. [2]

Esimesed arvud esitas ministeerium

Ministeerium teatas 4. novembril 2025, et ametid olid esimese kahe kuu jooksul väljastanud 1635 integreeritud hinnangut ja teinud 6800 kodukülastust. Samuti käsitleti septembri esimesel nädalal saabunud 547 taotlust. Need arvud pärinevad haldusasutuse varajasest rakendusaruandest, mitte taotlejate kogemuste sõltumatust hindamisest. Tööminister Erik Tomáš ütles, et reform täidab eesmärki toimida kodanike jaoks tõhusalt. Hinnangu väljastamine on aga eri etapp võrreldes selles tuvastatud abi osutamisega. [3][1]

Hilisem juhend täpsustab menetlust

Ministeeriumi uuendatud küsimused ja vastused kajastavad lisamuudatust alates 1. jaanuarist 2026: kliinilise psühholoogi hinnang ei ole enam taotluse kohustuslik lisa. Juhend eristab hindamist ka eraldi rahalise toetuse taotlusest. See vahe on eriti oluline isikliku abistamise või hoolduse toetust taotlevatele inimestele. Ühine hinnang võib vähendada vajaduste korduvat uurimist, kuid taotlejad puutuvad endiselt kokku eraldi otsuste ja teenusekorraldusega. Reformi konkreetne panus on ühine hindamistee; see ei taga iseenesest iga inimesele soovitatud teenust. [2]