Asutusepoolse kontrolli äratundmine
Suunised nimetavad asutuse tunnustena pealesurutud rutiine, abistajate kohustuslikku jagamist ja vähest mõju sellele, kes tuge osutab. European Network on Independent Living (ENIL) selgitab oma 2023. aasta oktoobri juhendis, et inimeste kolimine väiksematesse rühmapõhistesse keskkondadesse võib need piirangud säilitada. Ta täpsustab ka dokumendi staatust: see on autoriteetne juhis puuetega inimeste õiguste konventsiooni rakendamiseks, mis ei loo uusi lepingulisi õigusi. [1]
Abi peab olema olemas asutusest lahkumisel
Punkt 27 ütleb, et isiklik abistamine tuleks korraldada enne asutusest lahkumist, nii et tugi oleks kohe kättesaadav. Inimene peab saama valida, kui suurt osa teenusest ise korraldada, sealhulgas kas palgata abistajaid või kasutada teenusepakkujaid. Otsuste tegemisel abi vajamine ei tohiks kedagi välistada. Suunised eraldavad ka eluaseme kohustusest nõustuda kindla ravi või tugiteenusega. [1]
Eelarve, mis toetab igapäevaseid valikuid
ENILi isikliku abistamise juhend kirjeldab rahastust, mida tegelik otsustusõigus vajab. Summad peaksid arvestama individuaalseid vajadusi ja kohalikku palgataset ning katma abistajate palga kõrval tööandjamaksed, halduse ja sarnaste kogemustega inimeste toe. ENILi järgi peavad puudega inimesed saama abistajaid värvata, koolitada ja juhtida ning soovi korral selleks tuge saada. Otsustusõigust saab kasutada ka toetatud otsustamise kaudu. Üleminekuplaanis tähendab see otseste abitundide kõrval küsimust, kes abi korraldab ja kuidas seda tööd rahastatakse. [4]
Rakendamise jälgimine elukogemuste kaudu
ENILi 2025. aastal avaldatud Independent Living Survey 2024 uuris isiklikku abistamist koos eluaseme, transpordi, hariduse ja muude osalemistingimustega. Puudega vastajad ja iseseisva elu liikumise organisatsioonid hindasid oma kogemusi. Ükski uuritud riik ei jõudnud aruande üldkategooriasse, kus õigus on täielikult tagatud. ENIL kirjeldab uuringut tajude kaardistusena, mitte esindusliku statistilise uuringuna. Need piirid on riikide võrdlemisel olulised. Uuring pakub siiski praktilise viisi ülemineku hindamiseks: abistaja kättesaadavus peab toimima koos ligipääsetava kodu, kasutatava transpordi ja kogukonnas avanevate võimalustega. [5]