Ravist keelduti pärast nakkusest teatamist
Patsient oli märkinud oma HIV-staatuse terviseküsimustikku. Apellatsioonikohus nõustus järeldusega, et keeldumise põhjus oli nakkus, mitte soovitud hambaraviprotseduur. Samuti kinnitas ta föderaalse puudega inimeste võrdõiguslikkuse seaduse kohaldamist, arvestades HIV-ga seotud ühiskondlikke takistusi. [1]
Apellatsioon muutis rahalist tulemust
Kohus lükkas hambaarsti vastuväite diskrimineerimise tuvastamisele tagasi, kuid pidas sobivaks 500 euro suurust hüvitist. Samuti muudeti kohtukulude jaotust. Varasemad avalikud sõnavõtud, milles tervitati esimese astme hüvitist, kirjeldavad seega menetluse vaheetappi, mitte lõppsummat. [1][2]
Organisatsioonid seostasid juhtumit laiemate kogemustega
Aids Hilfe Wieni jurist Barbara Murero-Holzbauer kirjeldas sarnaseid teateid ravist keeldumisest ja vastuvõtuaegadest üksnes päeva lõpus. Organisatsiooni ajakirjas rõhutas ta teabe tähtsust eelarvamustega võitlemisel. Klagsverbandi jurist Theresa Hammer oli öelnud: „HIV-ga inimestele ei tohi nende nakkuse tõttu hambaravi keelata.” Organisatsioonid selgitasid juhtumi kaudu diskrimineerimise vaidlustamise võimalusi. [2][3]