Igapäevased valikud sõltuvad toest
„Isiklik abistamine teeb inimesed nähtavaks,“ ütles Christoph Dirnbacher BIZEPSi arutelukajastuse kohaselt. Hanna Kamrat selgitas, et ilma abistamiseta peaks ta elama hoolekandeasutuses. Werner Rosenberger ütles, et abistamine võimaldab tal nii tööl käia kui ka vabatahtlikuna tegutseda. Nende kogemused sidusid rahastamisarutelu otsustega selle üle, kus elada ja kuidas oma päeva veeta. [2]
Töö- ja eraelu vahel jagunenud süsteem
Korraldaja teade juhtis tähelepanu vastutuse jagunemisele föderaal- ja liidumaade tasandi vahel. Osalejad soovisid sujuvamaid üleminekuid tööl pakutava abistamise ja eraelu toetuse vahel, et rahastamise korraldus sobiks inimeste igapäevaeluga. Samuti nõudsid nad abistaja ameti suuremat tunnustamist ja koolitusi inimestele, kes korraldavad ise oma abistamist. [1]
Ligipääs ka praegu kõrvale jäävatele inimestele
Selma Sprajcer nõudis piisavat rahastust, õiglast töötasu ning abistamist intellektipuude ja psühhosotsiaalse puudega inimestele. Marlies Neumüller rõhutas, et puuetega inimesed peavad saama valida, kus ja kuidas nad elavad. Arutelu tõi abistamise kasutajad, teenuseosutajad ja poliitikakujundajad kokku rääkima muudatustest, mida endiselt taotletakse. [2]