Millele arvud viitavad

Anonüümne veebiuuring kogus 2023. aastal 100 577 vastust vähemalt 15-aastastelt inimestelt kogu ELis ning Albaanias, Põhja-Makedoonias ja Serbias. Alates 2019. aastast toimunud muutuste uurimiseks kasutatud võrreldavates rühmades suurenes avatus 46%-lt 52%-le, samal ajal kui eelmisel aastal kogetud vihamotiiviga ahistamisest teatamine kasvas 37%-lt 55%-le. Need võrdlused kasutavad kitsamat vastajarühmade ja riikide valikut kui kogu 2023. aasta uuring. FRA hoiatab, et vabatahtlik veebivalim ei esinda kõiki LGBTIQ-inimesi. [1]

Nähtavus ei taga kaitset

Kaks tulemust kirjeldavad elu erinevaid osi. Oma identiteedi suhtes avatum olemine ei tähenda väiksema vaenulikkuse kohtamist. Samuti ei tõenda arvud, et avatus põhjustas ahistamist. Teenuste ja ametiasutuste jaoks on eristus tähtis: nähtavust julgustava kampaaniaga peavad kaasnema võimalused väärkohtlemisest teatada ja tuge saada. FRA nõudis vihakuritegude paremat äratundmist ja uurimist, piisavate ressurssidega võrdõigusasutusi ja turvalisemaid koole. Need on viisid, kuidas ametlikest õigustest saab kasutatav kaitse. [1]

Kodanikuühiskonna ühine nõudmine

ILGA-Europe’i 15. juulil 2024 avaldatud ühisavaldus nõudis võrdsuse jäämist ELi järgmise poliitikatsükli keskmesse. Allakirjutanute seas olid European Roma Grassroots Organisations Network, Euroopa Puuetega Inimeste Foorum ja European Network Against Racism. Nad taotlesid võrdõigusorganisatsioonide rahastust, tugevamat institutsioonilist vastutust ning enim mõjutatud inimeste osalemist poliitika arendamises ja rakendamises. Üleskutse sidus LGBTIQ-võrdsuse teiste diskrimineerimisvormidega, tunnistades, et üks inimene võib korraga kohata mitut takistust.

Järgmine strateegia ja selle katse

Euroopa Komisjon esitles 8. oktoobril 2025 LGBTIQ+ võrdõiguslikkuse strateegiat aastateks 2026–2030. See kirjeldas kaitset, võimestamist ja laiemat ühiskondlikku kaasamist, sealhulgas kodanikuühiskonna tuge, riiklikke tegevuskavu ja organisatsioonidega peetava dialoogi foorumit. Need olid poliitilised kohustused, mitte tõend ahistamise vähenemise kohta. Koos pakuvad uuring ja kodanikuühiskonna üleskutse viisi kohustuste hindamiseks: uute algatuste teatamise kõrval väärivad tähelepanu toe kättesaadavus, reageerimine diskrimineerimisele ja sisuline osalemine. [3][2]