Puuetega inimeste organisatsioonide toetatud kampaania
African Disability Forum tervitas juunis 2024 jõustumiseks vajaliku 15 ratifitseerimiskirja hoiuleandmist. Üleaafrikaline organisatsioon ütles, et oli töötanud koos partnerite ja teiste osalistega ratifitseerimise edendamiseks. Ta esitas protokolli ÜRO puuetega inimeste õiguste konventsiooni täiendusena, mis pöörab tähelepanu Aafrika kogemustele, sealhulgas albinismiga inimeste omadele. See oli ADFi käsitlus ühisest huvikaitsest; ta ei väitnud, et üks organisatsioon oleks üksi taganud lepingu õigusmõju.
Kogukonnas elamisel on organisatsiooniline mõõde
Protokolli artikkel 14 tunnustab õigust elada kogukonnas teistega võrdsete valikutega. See käsitleb elukohta ja kaaselanikke, kogukonnatoe kättesaadavust ning tavapäraste avalike teenuste olemasolu. Üks säte puudutab konkreetselt puudega inimeste loodud või korraldatud kogukonnas elamise keskusi: osalisriigid peavad toetama nende koolitust, sarnaste kogemustega inimeste tuge, isiklikku abistamist ja muid teenuseid. Nii saavad puudega inimeste enda organisatsioonid raamistiku sees koha üksikisiku õiguste ja valitsuse kohustuste kõrval. [3]
Nairobi sidus õigused eelarvete ja toega
African Disability Forumi 2.–4. septembril 2024 Nairobis toimunud konverentsile kogunenud esindajad võtsid vastu deklaratsiooni, mis nõudis laiemat ratifitseerimist ja riiklikku rakendamist. Nõudmised sidusid avalikud eelarved praktilise toega, sealhulgas kvalifitseeritud viipekeeletõlkide, ligipääsetavate vormingute, isikliku abistamise ja abivahenditega. Nad nõudsid ka puudega inimeste osalemist esindusorganisatsioonide kaudu poliitika kavandamises, elluviimises ja seires. Deklaratsioon pööras erilist tähelepanu kattuva diskrimineerimisega kokku puutuvatele rühmadele, sealhulgas naistele, suure abivajadusega inimestele, pagulastele ja albinismiga inimestele. [4]
Jõustumine alustab vastutuse jälgimist
Aafrika komisjoni 2024. aasta novembri resolutsioon tunnustas puudega inimeste, nende organisatsioonide ja teiste kodanikuühiskonna osaliste huvikaitset. See kutsus osalisriike üles konkreetsetele rakendussammudele koos asjaosalistega ning nõudis vastutusmehhanisme, milles osalevad kodanikuühiskond ja valitsuse kontaktasutused. Need palved selgitavad, miks ratifitseerimisest ja teenuste osutamisest tuleb rääkida eraldi. Protokolli jõustumine oli õiguslik areng; Nairobi nõudmised ja komisjoni resolutsioon kutsusid lisategevusele. Ükski neist ei tõenda, et isiklik abistamine või võrdne kogukonnas osalemine oleks juba olnud kättesaadav kogu mandril. [1][4]